Donsolis

Otsustasin külastada ka Donsoli, sealkandi üks kõvemaid atraktsioone on  vaalhaidega koos ujumine :). Vaalhaid on nimelt maailma suurimad kalad, pikkusega kuni 15 meetrit. Eriti polnud aimu kuidas seal Donsoli elamisega lood on aja ei hakanud siit Legazpi hotellist ennast välja möllima et käin seal Donsolis niisama ära. Tricycle juht küsis  sõidu eest bussiterminalini 50 pesot, mõtlesin et tükk maad sõita aga tegelikult oli max paar kilti, jälle väike tüng sest sellise maa eesst makstakse tavaliselt 10 pesot. Sealt bussiterminalist sai Toyata minibussiga 65 pesot ehk umbes 1 euro eest Donsoli , umbes tund sõitu. Donsolis võtsin koos mingite Kanada naistega jälle tricycle ja sõit läks Donsoli lahe äärde turismipunkti kus  neid ujumisi orgunnitakse.

Asi käib niimoodi:  renditakse kamba peale selline paat ja sõidetakse lahele, seal instruktorid otsivad vaalhaisid ja õigel hetkel tuleb vette hüpata ja paar minutit saab siis koos ujuda ja vaadelda kuidas nad toituvad. Õnneks toituvad nad väikestest mereloomakestest, krillist :D

Kuna oli juba keskpäev ja enamus huvilisi olid juba paatidega merel siis panin seal lihtsalt nime kirja ja jäin ootama kaasreisijaid. Paadi rent maksab 6000 pesot ja võtab peale kuni 6 soovijat. Õhutemperatuur oli umbes 35 kraadi ja teisi soovijaid ei paistnud kusagilt. Siiski saabusid mõne aja pärast needsamad Kanada naised ja veel 2 inimest ja 5 peale saigi paat renditud. Sõisime umbes 500 meetrit lahele ja jäime vaalhaisid ootama. Ei tulnud kaua oodata, varsti anti käsk vette hüpata ja instruktor vedas meid vaalhai juurde, noh paarkümmend sekundit jõudsin seal ujuda ja läinud ta oligi. Paar korda käisin veel vees, päris jurakad olid ikka, nii meeter- poolteist laiad, siis väsisin ära ja vaatlesin paadilt, tegelikult oli ilm ka selline pilves ja vee alla eriti ei paistnud.

Seal paistabki vaalhai sabaots ja seljauim. Kokku käidi vees oma paarkümmend korda, ühel kutil oli ka vee all pildistamise fotokas.

Väike video kah siin : http://youtu.be/QmTicccLVh0

Kogu üritus kestis oma 3 tundi ja siis oli aeg tagasisõidule mõelda. Tagasi Donsoli linna tulles selgus et minibussid tagasi Legazpisse enam ei käi ja  teekond tuleb ette võtta jeepneyga, 60 pesot ja väike ekstreem. Siin on üks mangroovitihnik jeepney terminali juures.

Selline on pikamaa jeepney väljastpoolt:

Selline näeb siis jeepney välja seestpoolt :), tund aega sõitu kannatab välja küll.

Noh see jeepney päris Legazpisse ei sõitnudki vaid sinna lähedale , edasi tuli juba teise jeepneyga sõita aga see maksis ainult 10 pesot. Kokku võttes sai selle päevaga asi ära tehtud. Tegelikult oleks võinud ka sinna Donsoli ööbima jääda sest seal olid ka mõnusad ujumisrannad mida Legazpis pole.

Legazpi

Edasi viis teekond Legazpisse, põhjus sinnaminekuks on Mayoni vulkaan, maailma kõige ilusama ja sümmetrilisema kujuga vulkaan :). Legazpi linn on saanud oma nime ühelt Hispaania sama nimega konkistadoorilt. Päris huvitavaid maastikke nägin lennukilt, maandumisel puhus muideks seal tugev tuul Vaikselt ookeanilt ja piloodil oli tegemist et maandumisrajal püsida, läks siiski õnnelikult. Lennujaam asub otse Mayon vulkaani lähedal.

Lennujaamas küsisin infot kuidas linna saada, pakuti mingite jeepeneydega seiklemist ja hirmutati 200 pesose taksohinnaga. Võtsin siiski meter takso, sõit linna maksis tegelikult ainult 80 pesot ja toa võtsin ühes Dream Inn :) nimega hotellikeses, päris kesklinnas,  600 pesot, konditsioneeriga, ilma akendeta ;). Järgmisel päeval hakkasin ringi vaatama, rentisin juhiga tricycle, 100 pesot tund ja sõitsin  vulkaani uudistama.

Siin see maailma ilusaim vulkaan ongi, pole paha. See vulkaan on üle 2400 meetrit kõrge ja peaaegu ideaalse koonuse kujuline. Mõnele võib tunduda kõrgus väikesena kuid tuleb arvestada et see mägi tõuseb praktiliselt merepinnalt ja ühe päevaga naljalt sinna tippu ei jõua. Mayon on aktiivne vulkaan ja paar aastat tagasi toimus seal purse ja laavat tuli ka. Parim vaade avaneb sinna on ühelt paarisaja meetri kõrguselt künkalt.  Künkale läheb ilus tee kuid siiski tuleb jalgsi kõndida sest seal on mingi kaitseala.

 Üles kõmpides möödusin Teise Maailmasõja aegsest jaapanlaste tunnelist. Seal olevat nad lõhkeainet hoidnud.

Mõned japsid on vist siiamaani koopas ;)

Metsikult kuum oli kui lõpuks jõuan künkale ja ilus vaade on siit.

Uurisin kohalikelt kuidas vulkaanile lähemale pääseda, kõige kõrgemale saab vastasküljelt, umbes 800 meetrit kõrgusele, edasi tulevat koos giidiga minna ja üles alla minek kestab oma 8 tundi, seega startida tuleks varahommikul. Sõitsin siis huvi pärast sellesama tricycliga asja uurima, selgus et sinna teisele poole vulkaani on oma paarkümmend kilomeetrit. sõit kestis oma tund aega ja tee peale jäid mõned kenad linnakesed.

Päris sinna tee lõpuni 800m kõrgusele selle tricyclega ei saanudki, juht väitis et tee tõus on liiga järsk . Nojah , tema külgkorviga Kawasaki oli kõigest 125 cm3.  Viimase paari kildi jaoks tuli veel motikatakso võtta, tegelikult polnud see tee eriti hull midagi.  Jõudsin siis tee lõppu 800m peale kus asus mingi planetaarium , kell oli 4 ja  taevas oli pilves,  mäge polnud peaaegu üldse enam näha. Kuna päris vulkaani kraatri juurde 2400m kõrgusele poleks niikuinii pääsenud , pildilt on näha et vulkaani lõpuosa on üsna järsk - oma 45 kraadi-, ja aeg oli hiline siis ei viitsinud asja seekord ette võtta, :) Ei tea kas mõni eestlane on viitsinud seda ette võtta.

Selline see sõit oli, ei midagi hullu: http://youtu.be/X1df0ruNwfQ



Siit edasi enam tee ei lähe:
 

Filipiinod on väga  elurõõmsad inimesed ja poseerivad meelsasti.

See siin on tüüpiline Filipiinide tänavapilt, inimesi on nii palju et ripuvad jeepney välisküljel.

Nojah, tagasi Legazpisse jõudes olid mingid suured ummikud, hotelli jõudes märkasin et kaubanduskeskused ja poed olid suletud,. Mis värk on küsisin hotell adminnilt? Tsunamihoiatus, parasjagu oli juhtunud see suur maavärin ja tsunami Jaapanis ja kardeti laine Legaspisse jõudmist , osa rahvast lahkus linnast. Tundus mingi väike paanika olevat sest õhtul oli linn inimtühi. Kuigi Legazpi asub Vaikse Ookeani ääres ja mitte väga kaugel Jaapanist, oli siiski kaardilt näha et lained siia ei jõua sest pikk poolsaar on ees.

Jälle Cebus

Cagayan de Orost lendasin Airphilexpressiga Cebusse, see on teatavasti tähtsuselt teine linn Filipiinidel ja sealt saab lennata enamustesse teistesse Filipiinide linnadesse. Airphilexpress on tegelikult Philippine Airlines odavlennubrand ja kasutab sama reisi. Naljakas oli see et kui küsisin hinda Philippine Airlinest siis oli see 50% kallim kui Airphilexpressis, mille lett asub 20 meetrit eemal, kuigi sama lennuk ja reis  :). Cebut kutsutakse ka  Queen of South kuid minu arvates on  ta ikkagi üpris räpane  ja vaene linn. Üks erinevus on see et siin pole tricycleid vaid ainult jeepneyd ja taksod. Peamised vaatamisväärsused on Santo Nino kirik, Fort Pedro ja Magellan Cross mille olevat 1521 aastal  Magalhaes  ehk Magellan püstitanud, siin need on.

Siin see rist on seespoolt ja väljastpoolt.

Meeletult kuum oli väljas, jalutasin mere äärde ja nö vanalinnas ka ringi, tüüpiline mõttetu filipiini linn kahjuks. Cebu  on selline koht kus valget inimest nähes tullakse viagrat ja muu sodi pakkuma ja kerjustest ka puudu ei ole. Hotelli tagasi tulles eksisin natuke ära aga võtsin takso ja 50 pesoga ehk 1 euroga olin jälle oma hotelli juures Jakosalem tänaval.  

Bukidnonis

Igal aastal toimub Bukidnoni keskuses Malaybalay linnas Kaamulan festival. See on selline suure laada moodi üritus kuhu tulevad ümberkaudsete hõimude esindajad ja  toimub tänavatants ja käib ka kaubandustegevus.  Cagayan de Orost saab sinna bussiga paari tunniga. See siin Malaybalay linnapilt.

Alustuseks on pikk rongkäik kus provintsi hõimude esindajad oma rahvariietes tantsivad.

No neid hõime oli seal oma paarkümmend, autodele oli ehitatud sellised lavad ja kõva tants etendus käis, pealtvaatajaid paistis olema  oma 50 tuhat..

Lõpuks jõudis rongkäik staadionile kus siis mõningat showd näidati, taevas oli pilvitu ja metsikult kuumaks läks